Rick Falkvinge ja Christian Engström, Pirate Party
(Piraadipartei, mitte Piraadipidu) liikmed kirjutasid raamatu „The Case for Copyright
Reform”, milles nad käsitlevad vajadust reformida senist autoriõiguste
seadustikku ning pakuvad välja omapoolsed lahendused sellele probleemile. Tegu
on kirjatükiga, mis tuli välja 2012. aastal ning pole oma aktuaalsust kaotanud
– tants, trall ning kukepoks autoriõiguste ning ostetud meedia/andmete jagamise
kohta käib praegugi.
Arusaadav, autor tahab ikka enda õigusi kaitsta, et teenida
loodud „produktiga” elatist. Andrew Paul Leonard, fotograaf, kes pildistab
imepisikesi asju elektronmikroskoobiga, kaebas 2008. aastal kohtusse firma
Stemtech Health Services, mis kasutas tema pilti enda lehekülgedel. 11.
oktoobril 2013 võitis fotograaf enda kohtuasja ning sai 1.6 miljonit dollarit
selle eest. Antud juhtumi juures on huvitav, et 1.6 miljonit dollarit on
rõhutatult reaalne kahju, mitte lihtsalt märksõnadena „emotsionaalne vaev” või
„potentsiaalne kahju.” Probleemid tekivad siis, kui patente ning autoriõigusi
võetakse naeruväärsetel tingimustel või naeruväärsete, kaine mõistuse vastu
käivate asjade vastu. 1986. aastal omistati patent taimele, mis leiti Amazonase
vihmametsast – banisteriopsis caapi. Muidugi patent aegus 2003. aastal ning
seda ei anna uuendada, kuid see pole kahjuks ainulaadne juhtum.
Selle tõttu ongi Falkvinge ja Engström pakkunud välja ideid
autoriõiguse reformimiseks. Kuigi praegu on märksõnadeks P2P ning muusika ja
muu meedia jagamine, leian, et need soovitused kehtivad igasuguse
intellektuaalse omandi kohta.
Soovitus nr 1 – „Moral rights unchanged”
Soovitus seisneb selles, et autorit käsitletakse ikka
autorina. Nagu kirjatüki autorid toovad välja, keegi ei saa öelda, et nemad on
ABBA (ehk siis ABBA lugude autorid) või kirjutasid Paul McCartney lood, kui nad
just seda kindlasti ei teinud. Tunnen, et see on lausa nukker, et seda peab rõhutama
või välja tooma soovitusena. Samuti tuleb meelde Creedence Clearwater Revivali
juhtum, kus bändi juhtfiguur John Fogerty kunagi ammu-ammu andis enda lugude
õigused ära enda plaadifirmale Fantasy Records. Nüüd pole ei autoril ega bändil
mingit kontrolli enda lugude kasutamise üle. Saan aru, et siin võib teha väikse
märkuse, et autorit ikka nimetatakse autoriks, aga ta lihtsalt andis enda
õigused ära. Mõistan. Kuid arusaamatu on see, et autor saab enda teosed nõnda
ära anda, et mingit kontrolli enam pole.
Soovitus nr 2 – „Free non-commercial sharing”
Soovituse sisu on omandatud meedia kopeerimises ning
jagamises. Kuritegu on jagada kellegi teise loomingut kasuteenimise eesmärgil,
kuid praegu on samas paadis ka kopeerimine enda isiklikuks kasutamiseks ning
sõpradele kuulata-vaadata-mängida andmiseks. Soovituses tuuakse välja, et varem
see polnud probleemiks, sest tavakasutajal polnud võimalust nii suurtes
kogustes kopeerida ja jagada autoriõiguste poolt kaitstud materjali. Täna on
aga asjalood teistmoodi – kopeerimine pole probleem, suurtes kogustes koopiate
jagamine on vaid hakkamise taga kinni. Selle tõttu rõhutataksegi nö oma tarbeks
kopeerimist, eristades seda kasu eesmärgil kopeerimisest. Tegu on asjaliku
soovitusega, kopeerijal ja kopeerijal on ka vahe.
Soovitus nr 3 – „20 years of commercial monopoly”
Seni püsivad autoriõigused 70 aastat pärast autori surma.
Tegu on kohutavalt pika ajaga, mille kohta ei oskaks isegi mingit head võrdlust
tuua. Kui ma sooviksin kasutada nt Kanye Westi lugu „Power”, peaksin ootama –
eeldades, et staar elab enda kodumaa keskmise elueani – 110 aastat (valem:
Kanye West on 36, USA mehe keskmine eluiga on hetkel 76, 40 aastat „surmani” +
70 aastat lisa). Ärme üldse hakka rääkima sellest, kuidas meditsiin areneb ning
me elame lõpuks kõik 250-aastaseks. Soovitus seisneb selle aja vähendamisest 20
aastani ilmumisajast. Jällegi, mõistlik soovitus. Töö on kaitstud
(subjektiivselt hinnates) pikka aega, kuid mitte naeruväärselt pikalt.
Soovitus nr 4 – „Registration after 5 years”
Probleem – paljud tööd on autoriõigustega kaitstud, kuid
autoreid pole võimalik leida, et saada luba või võimalus töö kasutamiseks. Hea
töö/lugu/pilt/jne on lihtsalt kasutu, sest selle kasutamise eest saaks
karistada. Probleemi lahenduseks pakutakse 5 aasta tagant autoripoolset
autoriõiguste taasregistreerimist, et omada töö ainuõigusi. Tunnen, et soovitus
on asjalik, kuid aega võiks „igaks juhuks” natuke pikendada, kas või aastakese
võrra. Paljud autorid toodavad nagu korralik masinliin ning ei pruugi omada
korralikku ülevaadet, kunas nad kaotavad enda autoriõiguse. Jah, ebatõenäoline
probleem, kuid autoripoolne oht jääda üllatuslikult enda elatiseallika
õigustest ilma on minu arust piisav, et veidkenegi pikendada seda aega. Jällegi
teisest küljest – ongi paras, ei jälgi enda vaimusünnitisi?
Soovitus nr 5 – „Free sampling”
Autorid soovitavad muuta olemasolevate teoste juppide
kasutamise uutes töödes – sampling – kasutusõigusi. Selle asemel, et öelda
kõikidele variantidele „ei”, soovitakse teha kindlad juhtnöörid, kuidas, mis ja
kui palju. Võrdluseks on toodud tekstipõhise tsiteerimise õiguste „kopeerimist”
ka heli- ning pildimaterjali jaoks. Samuti tuuakse välja remiksid ning
paroodiad, kuid võttes jälle näiteks USA seadustiku (17 USC §107) võib juba
fair use põhimõttel teha paroodiaid. Ning samuti kasutada autoriõigusega
kaitstud materjali õpetamiseks ning uurimistööks. Siin on jällegi see hall ala,
et kas seda materjali kasutatakse ikka otstarbekalt või tõmmatakse elevandile
triibud peale ja öeldakse, et see on tiiger. Autorite poolt pakutud uuendused
on põhjendatud.
Soovitus nr 6 – „A ban on DRM”
DRM seisneb tehnoloogiates, mis takistavad meedia omanikel
(ning kindlasti põhjenduseks toodud ka pahalastel, pättidel ning terroristidel)
kasutada ning kopeerida materjali. Näiteks võib tuua juhtumi, kus Amazon
kustutas Kindle lugeritest George Orwelli teosed „1984” ning „Loomade farm”.
Põhjuseks – kolmas osapool lisas raamatud Amazoni turule, kuigi neil polnud
seda õigust. Lugejad ostsid need raamatud ning kuigi tegu oli tõesti
ebaseadusliku tegevusega kolmanda osapoole poolt (raamatute üleslaadimine
algselt), leian, et Amazoni tegevus oli võrreldav minu enda elutuppa tulekuga, kus
lüüakse jalaga telekas sisse ning öeldakse „Näe, piraat-Samsung. Ei tohi.”
Märksõnana tuuakse välja ka „omandi illusiooni” – isegi kui ma olen ostnud
endale midagi, mis on DRM’iga kaitstud, ei saa ma sellega kõike teha, mida ma
tahan – olukorda võrreldakse laenamisega, mitte omamisega. Jällegi, näiteks
võib tuua olukorra, kus ostad endale kohutavalt ägeda tsikli ning siis
öeldakse, et okei, sa ei tohi sellega sõita sinna ja tänna, aga kodutänaval
võib. Ja jumala eest, ära lase sõpradel sinna tsikli peale istuda. Leian, et ei
pea pikalt põhjendama, miks ma olen autoritepoolse soovituse poolt, mis seisneb
DRM piirangute ning õiguste ülevaatamises, võib-olla isegi eemaldamises.
Alati tuuakse ka välja põhjused, miks mitte midagi muuta. Ka
autorid toovad välja ülipopulaarse „Kuidas autorid saavad enda tasu?”-küsimuse,
kuid ka selle vastu on toodud argumendid, kus rõhutatakse seniseid trende, mis
ei takista autorite tööd või elatustaset. Soovitused on asjalikud ning
kasutavad tänapäeval haruldast kainet mõistust, mitte must-tint-valgel-paberil
seadustikku, mis jätab mulje, et ignoreerib autorite poolt loodud tööde peamist
kasutajagruppi – tavalisi inimesi.
Allikad:
http://www.copyrightreform.eu/sites/copyrightreform.eu/files/The_Case_for_Copyright_Reform.pdf
http://www.law.cornell.edu/uscode/text/17/107
http://www.zdnet.com/blog/hardware/amazon-shows-us-why-drm-is-a-bad-idea/4944
No comments:
Post a Comment