Info- ja võrguühiskond (3. teema)

Pekka Himaneni 2004. aasta raport „Challenges of the Global Information Society” („Globaalse infoühiskonna väljakutsed”) on ennustus ning „prognoos”, mis hindab uudse infoühiskonna olulisemaid punkte ning toob välja võimalusi, kuidas jõuda konkurentsivõimelise heaoluühiskonnani. Rohkesti on kirjatükis rõhutatud mitte riikide, vaid lähituleviku ühiskonna reforme ja innovatsioone. Selle põhjus on üldises globaliseerumises ning ka infoühiskonna poole liikumisest tingitud muutustest, nagu näiteks helgemate peade ränne riikide vahel ning tootmis- ja arendusprotsesside jagunemine riigiti.

Leian, et esimese lugemisega jätab raport küllaltki sinisilmse mulje – teeme nii ja terves maailmas läheb elu paremaks. Kirjatükis välja pakutud muutused nõuavad põhjalikke muutusi senistes teguviisides. Muidugi tegu polegi konkreetse juhisega, vaid pigem ideede kogumina, kuidas kohaneda 2004. aastal (ning ka hiljem) aset leidvate muutustega. Autor toob välja peamised ülemaailmsed trendid, mis pole pelgalt spekulatsioonid, vaid juba esinevad või hoogu koguvad nähtused. Nende seas on näiteks rahvastiku vananemine, rikka ja vaese kodaniku vahelise lõhe suurenemine, bio- ning kultuuritööstuse tähtsuse suurenemine jne. Himanen toob välja ka hetkel esinevad kolm põhilist mudelit, mille abil liigutakse infoühiskonna suunas – Silicon Valley (ehk USA), Singapuri (ehk Aasia) ning Soome (ehk Euroopa) mudel. Kõigil neil on aga omad probleemid. USA mudeli puhul „jäetakse nõrgemad maha”, mis põhjustab ühiskonnas kehvemal tasemel oleva rahvastiku osa olukorra edasist kehvenemist. Autor toob välja California, mis on esirinnas nii arendustöö kui ka vanglas oleva rahvastikuprotsendi poolest. Aasia mudeli probleemiks on maksuvõistlus riikide ja piirkondade vahel. Singapuri kasutatakse näitena, sest sealne probleem seisneb firmade tootmisüksuste liikumises seni odavatest riikidest (Singapur) veelgi odavamatesse riikidesse (Hiina). Singapuril endal aga pole piisavalt innovaatoreid ega eksperte, et püsida konkurentsis. Euroopa mudeli puuduseks tuuakse välja probleem, mis tekib industriaalajastul tekkinud sotsiaalsest struktuurist (ning sellega kaasnevast heaoluühiskonnast) kinnihoidmisest tingitud mahajäämisest, sest ei tunta vajadust või ei soovita innovatsiooniga kaasa minna.

Himanen aga esitab lahendusena neljanda mudeli, mis põhineb vanadel Euroopa väärtuspõhisel mudelil. Uus mudel aga eeldaks põhjalikke reforme läbi innovatsiooni, nõudes uue tee rajamist, mitte juba käidud tee järgimist. Uue mudeli arenemissuunad ning väärtused põhinevad tugevalt loomingulisusel ning võrdsetel võimalustel. Mainitud mudeli heaoluühiskonna ning sotsiaalse arengu aluseks on kõigile võrdsete võimaluste, mitte hüvede loomine, mis lubab ning motiveerib innovatiivsematel inimestel enda potentsiaali realiseerida. Tuuakse välja ka heaoluühiskonna „loosung” – kõik võivad sündida igale positsioonile ning kõik jamad, mis juhtuvad kellegagi, võiksid juhtuda ükspuha kellega. Sotsiaalse arengu aluseks on ka loominguline/innovatiivne majandus ning heaoluühiskond, inimlikult mõttekas (meaningful) areng ning globaalne kultuur. Nende eelduste täitmisel on võimalik arendada ka muid majandusharusid peale IT valdkonna (nt kultuur ning meditsiin). Kahjuks aga leiab kirjatüki autor, et hetkel ei toetata innovatsiooni – kui mingi positiivne muutus toimub, siis seda ei premeerita, vaid kasutatakse võimalusena koormuse suurendamiseks või säilitamiseks, nt töötajale rohkema töö andmiseks.

Raportis tuuakse välja ka innovatsiooni toetamine töötaja tasandil. Töö innovatiivsus ning innovatsiooni rakendamine on seoses töötaja motivatsiooniga. Motiveeritud töötaja realiseerib tõenäolisemalt enda potentsiaali ning on enda tööga rahul. Leian, et Pekka Himanen ennustas seda osa küllaltki täpselt, sest nagu ka raportis välja toodi, asendub vana ning väsitava „kellast kellani kraaditöö” pigem millegi uuemaga ning jällegi innovaatilisemaga, kus rõhutakse just tööga rahulolule, töötajate motiveerimisele ning elukestvale õppele.

Pekka Himaneni raport on huvitav lugemine. Kuigi kirjatükk on kirjutatud 9 aastat tagasi, leian, et kirjeldatud mõtted ning ideed on vägagi tänapäevased. IT Kolledžisse õppima asumise algusest on innovatsiooni teema küllaltki südamelähedane ning raportile sarnaselt leian, et innovatsioon ning loomingulisus on oluline mitte ainult tehnoloogia valdkonnas, vaid ka seniste teguviiside ning protsesside seas.

Allikas: Himanen, 2004, „Challenges of the Global Information Society” (http://www.eduskunta.fi/efakta/vk/tuv/challenges_of_the_globalinformationsociety.pdf)