IT proff

Kes on professionaal? Ühe tõlgendusena tuleb meelde antud oskusega endale elatise teenimine. Kui teenid igapäevast leiba oskusega ____, oled professionaal. Kui aga teed ____ enda huvist, oled amatöör. Leian, et see on isegi päris hea võrdlus. Et elatist teenida oskusega, on vaja seal teatavat kogust professionaalsust (!= professionaal), samas on tänasel päeval igal alal nn „amatööre”, kes teeksid silmad ette ka kõvematele professionaalidele. Ümberpoööratuna leidub kindlasti ka professionaale, kes teevad vaid vajalikke liigutusi ning täidavad keskmise (+- väike erinevus, sõltuvalt vajadusest) töönormi. Siiski, iga professionaal võiks ning peaks olema ka professionaalne, mis üllataval kombel pole alati iseenesestmõistetav.

Professionaalsus tähendab minu jaoks erinevate oskuste ning eelduste kompotti, mis lubavad „kompotnikul” olla enda alal edukas ning kindlasti ka arenev. Professionaalne pole minu jaoks inimene, kes lepib enda minimaalse panusega ning naerab enese arendamisele, siinkohal ei mõtle isegi ainult rangelt erialaseid oskusi, vaid ka muude, kaugemalt seotud oskuste arendamisele. Üks professionaalsuse oskus on kindlasti paindlikkus. See tähendab, et oma ala proff ei ole enda tuttavas raamistikus kinni ning kui klaviatuur on teisipäeva hommikul tavalise musta asemel hoopis rohelist värvi, ei jookse tema maailm kokku. Võib-olla natuke suure-kaarega-näide, aga oluline on just olukorraga kohanemine ning enda teadmiste rakendamine ka võõrastes situatsioonides.

Paindlikkusega seotud on ka usaldusväärsus. Tooksin näiteks töökeskkonna, kus ülemus annab enda alluvale mingi kindla ülesande, mis peab projekti toimimiseks kindlasti õnnestuma. Kas ülemus annab selle ülesande ning unustab kõik ära, kuni see valmis saab (ehk siis usaldab enda töötajat) või on vajalik iga päev kontrollida, kas töötaja ikka tegeleb sellega ning kas ta ikka oskab. Usaldusväärsus säästab närvikava ning ka tööaega, sest pole vaja kontrollida-õpetada. See süstib ka töötajale lisamotivatsiooni, kui ta tunneb, et ta on meeskonna täisväärtuslik liige.

Motivatsioon olekski järgmine punkt. Jällegi, issanda loomaaed on kirju ning igal ametil leidub inimesi, kes teevad seda tööd, et maksta arveid ja võib-olla vahepeal Tenerifel käia. Motivatsioon tähendab endapoolset sisendit töö/projekti jaoks – ehk siis meeskonnaliige tunneb, et ta on seal tiimis põhjusega – ning pidevat soovi end arendada, et projekt/tööülesanne saaks täidetud optimaalselt ning asjatundlikult.

Olulisena tooks välja ka korrektsuse. Professionaalne töötaja peaks riietuma-käituma-esinema korrektselt. Omamoodi ettevõtte visiitkaart olles poleks vaja olla igal pool (tööga seonduvalt otseloomulikult) väljaveninud „Female Body Inspector” t-särgiga, tehes musta huumorit neegerjuutide üle. Korrektsuse eelduseks/aluseks on ka sel juhul taktitunne ning empaatiavõime. Kui olukord on vabam, siis võib ennast ka vabamalt tunda, avaldada arvamust naljaga pooleks. Kui aga hetk nõuab teataval määral professionaalsust, siis käitu ka vastavalt.

Kindlasti on veel palju professionaalsust määravad tegurid ning oskused, nagu näiteks teadmised, juhtimisoskus ning riskide hindamine, kuid leian, et eelnevalt välja toodud oskused on professionaalsuse „baasiks”, kust minna edasi. Vajalik professionaalsuse tase sõltub alati ka ettevõttest, kus töötatakse. Kas tegu on väikese projektiga sõprade seas, kes toodab maailma labaseimat peeruhelide mängu, või on tegu riikliku küberjulgeolekuga?