Mark Andrejevic võttis kasutusele mõiste "digital enclosure”, ehk „digiaedik”.
Mõiste ise seisneb Andrejevici põhjal niinimetatud digitaalses aedikus, kus iga
tegevus loob enda kohta informatsiooni. Aga mida see tähendab? Kõik tegevused,
mis me teeme virtuaalses ruumis, jätab endast maha jälje, mida annaks siis koos
teiste mahajäetud jälgedega kasutada terviklikuma „mina-pildi” loomiseks.
Nimetatud mina-pilt aga annab ettevõtetele ning firmadele võimaluse koguda ning
kasutada isiklikku infot erinevatel viisidel – paremate pakkumiste loomiseks,
tarbijakäitumise uurimiseks, vajadusel info müümiseks jpm.
Mis aga on selle peamised plussid ning miinused?
Terviklikuma mina-pildi põhjal osatakse ju pakkuda mulle kindlamaid tooteid
ning soovitada mulle sobivamaid teenuseid. Nõnda vähendame kulunud aega
iseseisvale otsimisele-uurimisele. Pluss olekski tänapäevase mugava elu
musternäidis – pean ise vähem tegema, et saada paremaid hüvesid. Miinuspoole
peal aga on kindlasti peamine mure privaatsusega ning tarbijateadlikkusega. Kuigi
tarkvarade kasutamise puhul on tavaliselt EULA’s (end-user license agreement) välja toodud, kuidas andmeid kogutakse,
mida kasutaja lubab tarkvara tootjal teha jne. Enamasti on EULA näol siiski
tegu pika-pika tekstiga, mille lõpus on „I
agree”. Tarbijad võivad lubada paljusid asju (nt Apple iTunesi’i EULA’s on
punkt, mis keelab tarbijal kasutada tarkvara tuumarelvade väljatöötamiseks, arendamiseks,
levitamiseks) ning vahel isegi ei tule see kuidagi välja, et tarkvara kogub
kuidagi midagi.
Leian, et peamiseks probleemiks ongi inimeste teadmatus, kui
palju nad infot, mida võib salvestada, jagavad. Vähe sellest, et ostes kaupa
Interneti kaudu jätame jälje enda aadressist, ostueelistustest ning maksevõimalustest
– kasutades nutikaid seadmeid, nagu näiteks nutifon, võime jätta tihti jälje ka
enda asukohast. Eelmainitud mina-pilt saab järjest täiuslikumaks. Kuid mis
probleem see on, kui keegi, kelle tarkvara ma kasutan, teab minu
käitumismustreid ning liikumist? Google’i kui reklaamigigandi näitel saangi ju
sel juhul palju isiklikumaid ning täpsemaid reklaame ja pakkumisi. Probleemiks
siinkohal on minu arust tundliku info levimine kahel võimalusel. Ebaseaduslik
viis oleks häkkerite ja muude pahalaste tegevuse kaudu infole ligipääsemine.
Alati kehv variant. „Seaduslik” viis info levimiseks oleks aga minu info
edasimüümine teistele ettevõtetele, kes kasutavad seda infot enda eesmärkidel.
Kuna minul pole aimugi, mis ettevõte see on (sest minult eraldi ei küsita, kas
ma tahan enda infot müüa kellelegi edasi), siis see võib tekitada mitmesuguseid
probleeme. Võttes naljaga pooleks või isegi kolmveerandiks näite – kui ma oleksin
taimetoitlane ning minu andmed müüakse edasi mingile lihunikule, siis ei oleks
väga hea variant näha mingi hetk tänaval reklaami: „Villu Lihalõigud – seda soovitab
Martin, 24, elab Tartus, viimati ostis Amazonist uue telekamängu.”
Digitaalaedik on probleem. Kuigi mõned võivad tõlgendada
seda kui loomulikku arengut, tunnen, et sellise infokogumisega on põhiliselt
tegu rahva naiivsuse ning teadmatuse ärakasutamisega, mitte legitiimse
äristrateegiaga. Kui ettevõtted peaksid kuidagi konkreetsemalt (isiklikumalt?)
uurima inimestelt, kas nad oleksid info kogumisega ning jagamisega nõus, siis
leian, et probleem oleks peaaegu et olematu.
No comments:
Post a Comment